Fazil Iskanderi “Küülikud ja maod” on filosoofiline muinasjutt – allegooria, kus põhikonflikt seisneb küülikute ja madude kuningriigi vahel. Maod söövad küülikuid neid eelnevalt pilguga hüpnotiseerides ja küülikute lahendus olukorrale, on sigida rohkem, kui neid nahka pistetakse. Hüpnoosi reaalsuses kahtlev küülik Mõtlev Pea lööb seni kehtinud stabiilse süsteemi kõikuma – küülikute kuninga autoriteet kahaneb, sest toimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on olnud hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale) kaotab usutavuse. Ka madude heaolu kannatab, kes kaotavad oma hirmuäratavuse ja seoses sellega kannavad kahju ka pärismaalastest talupidajad, kelle põldusid küülikud regulaarselt koos ahvidega rüüstamas käivad ja kelle põlde maod lepinguliste sanitaridena küülikuid neelates seni hooldanud on. Ahvid aga vaatavad kõike puu otsast pealt ja kipuvad alati midagi arvama.

​

Nuku- ja objektiteatri elementidega satiiriline komöödia on soblik vaatamine alates 14. eluaastast.