Kolm noormeest on sattunud Nartsissimo alternatiiv-neuropsühhiaatriahaiglasse, kus ravitakse patsientide foobiaid ja häireid. Kuigi kõik kolm tegelast on Nartsissimos näiliselt vabatahtlikult, muudavad haigla vägivaldsed ja ebainimlikud ravimeetodid poiste arusaamu endast ja ühiskonnast, kus nad elavad. Lavastus tõstatab küsimuse, kas omapärane indiviid on ühiskonda rikastav või peab ühiskond tema “häireid” ravima, et teda harjumuspärastesse kastidesse lahterdada. Kelle otsustada see jääb?

Jörgen Sinka (lavastaja) kommentaar: 

“Selle lavastuse üks põhilisi teemasid on feministlik vaade mehelikkusele. Kas mees on see, kes on julge, ennastohverdav, emotsioone kinnihoidev alfa, või on mehelikkuse tunnus hoopis julgus seista vastu ühiskonna hoovustele ja olla kontaktis iseendaga? Või kas on üldse ühiskonna asi öelda, milline peab olema üks mees või üks naine? Minu arvates on eelkõige oluline olla lihtsalt inimene kõigi oma heade ja halbade külgedega ja anda maailmale tagasi võimalikult palju head, nii tegudes kui ka sõnades.

Mitmete auhindadega pärjatud näidend “Nagu poisid vihma käes” on Jim Ashilevi tänapäevane draama noortest meestest, mis lahkab, kui palju võib inimesest ohverdada ühiskonda sulandamise nimel. Mõeldes vaimuhaigla ajaloole, on nii vägivald kui ka vägivaldne lahterdamine seal juba aastakümneid lubamatu tervist kahjustav lahendus. Mis järeldusteni aga jõuame, kui ühiskond ise on üks suur vaimuhaigla, kus aeg on seisma jäänud ja elektrišokiteraapia tundub muu toimuva taustal inimliku ravimeetodina? 

Lavastus annab teatripublikule võimaluse mõelda oma “mina” piiride seadmise üle. Loo jooksul on publik indiviidile suunatud vaimse ja füüsilise vägivalla tahtmatuks tunnistajaks. Nii nähtub, kui palju võime märkamatult, tavapärase elu käigus, lahterdamisega endale ja teistele ülekohut teha.