hetkel kavas
Tartu Üliõpilasteater toob üheks õhtupoolikuks tubastesse tingimustesse suvel RMK lõkkeplatsidel vaatajaid köitnud muinasjutuvestja teatri, kus publik viiakse läänemeresoome ja soome-ugri rahvaste metsa aineliste juttude maailma. Jutuvestmine on ühendatud maskiteatri ja elava helindusega. Kahe pärimuskultuuri võimsa eluandvat, ohtlikku ning ürgset tähendust kandva sümboli - elava tule ja metsa ühendamine muinasjuttude vestmise traditsiooniga, toob vaatajateni järelkaja animistlikust maailmapildist, mis oli omane põlvkondadele, kelle järeltulijad me tegelikult oleme.
Kolm koera kandideerivad terrorismiga võitlevasse üksusesse K7.
Nad on viimased kolm finalisti. Algab nende lõppeksam ja vaid üks osutub valituks.
John-John, mitme erineva tõukoera ristand, on suurema osa elust treeninud end selleks hetkeks ning soovib truu alluvana teenida peremeest ja kaitsta ühiskonda. Segavereline rotveiler Odin tahab teha koerana kõrgelennulist karjääri. Nüüd ootab ta K7-lt tulusat tehingut. Saksa lambakoer Immanuel eristub teistest. Tal pole John-Johni jõudu ega Odini haistmismeelt. Oma endise perenaisega on Immanuel ülikoolis kaasas käinud ja filosoofialoenguid kuulanud. Ta soovib küll anda oma panuse rahumeelse maailma eest, kuid kõhkleb - kas võidelda vägivalla vastu vägivallaga.
Fazil Iskanderi “Küülikud ja maod” on filosoofiline muinasjutt – allegooria, kus põhikonflikt seisneb küülikute ja madude kuningriigi vahel. Maod söövad küülikuid neid eelnevalt pilguga hüpnotiseerides ja küülikute lahendus olukorrale, on sigida rohkem, kui neid nahka pistetakse. Hüpnoosi reaalsuses kahtlev küülik Mõtlev Pea lööb seni kehtinud stabiilse süsteemi kõikuma – küülikute kuninga autoriteet kahaneb, sest toimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on olnud hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale) kaotab usutavuse. Ka madude heaolu kannatab, kes kaotavad oma hirmuäratavuse ja seoses sellega kannavad kahju ka pärismaalastest talupidajad, kelle põldusid küülikud regulaarselt koos ahvidega rüüstamas käivad ja kelle põlde maod lepinguliste sanitaridena küülikuid neelates seni hooldanud on. Ahvid aga vaatavad kõike puu otsast pealt ja kipuvad alati midagi arvama.