Sherlock Holmes on masenduses: tal ei ole uut juhtumit, tal ei ole tööd, millega oma päevi täita. Lihtsalt olesklemine ja rutiin närivad teda. Doktor Watson on seevastu kummitava mineviku ja aastate eest kohatud salapärase naise mälestuse haardes. Hetkelisse madalseisu toob vaheldust aga noor daam oma mõistatusega, mida pole võimalik lahendamata jätta. Nii asuvad Holmes ja Watson tegutsema.

Tänapäeva inimene on karjääriinimene, kes palub, et talle antaks tööd ja võimalust enda võimekust igal juhul demonstreerida. Tema võrdkujuks võib olla Sherlock Holmes, keda hirmutab puhkus rohkem kui püstolikuulid. Vähem on neid, kes küsivad, mis koht on elus armastusel ja milline seos on sellel edukusega. Vähemuse esindajaks võib lugeda doktor Watsonit, kelle maailm on tunduvalt tundeküllasem kui ta sõbral.

Tartu üliõpilasteatri uuslavastus „Sherlock Holmes: igavesed pärlid“ võtab Arthur Conan Doyle’i maailmakuulsa detektiiviloo ja paneb selle laval elama. Dramatiseering põhineb romaanil „Nelja märk“, mille puhul on ühelt poolt jälgitud originaalitruudust, teisalt aga lisatud omaloomingut, et luua lugu, mida pole varem jutustatud. Nii üritame saada vastust küsimusele: mis siis on lõpuks need väärtused, mis tegelikult loevad.

SHERLOCK: Ainuke varandus, mida sa vajad, on teadmised, tähelepanuvõime ja järeldamisoskus.
WATSON: Aga armastus?
SHERLOCK: Armastus kuulub tunnete valda ja kõik, millel on tunnetega tegemist, käib ristivastuoksa kainele mõistusele. Seega ei abiellu mina kunagi, kuna muidu minetaksin ma oma selge mõistuse. Ja seetõttu ei soovi ma teile ka õnne.
WATSON: Teil on õnnest huvitav arusaamine. Ja elust.
SHERLOCK: Mõni valib tunded, mõni kaine mõistuse. Mõni ei vali midagi.

 

Dramatiseeringu autor ja lavastaja - Merilin R. Jürjo
Dramaturg ja lavastaja assistent - Kadri Oviir
Kunstnik: Viktoria Plemakova
Heli ja valgus - Kristjan Tammi
Kostüümikunstnik - Tõnu Kolju
Mängivad: Jass-Kalev Mäe, Taavi Pleiats, Merjam Ahmet, Margaret Loik, Merilyn Elge, Merili Viks, Jörgen Sinka ja Maarja Mõts

Täname kogu südamest Eline Selgist ja Enor Niinemäge.

Kestus 90 minutit